Nimm das Leben nicht zu ernst. Du kommst eh nicht lebend raus!

Olen juba üle pooleteise kuu Eestis olnud ja pole ikka veel viitsinud oma viimast blogipostitust teha. Nüüd on selleks vist viimane aeg. Räägiksin veel korra oma viimasest sealsest nädalast.
Laupäeval toimus lõpuball, kus oli umbes 160 lõpetajat + nende perekonnad ja muud sõbrad. See meenutas üpriski ameerika filmides toimuvaid balle, kus ei tantsita ainult valssi ja rumbat nagu eestis, vaid kus esineb bänd ja tantsitakse kaasaegse muusika saatel. Oli väga meeldiv. Nägin ka uuesti Seitsmes Maailmas olnud baarmeni, kes ka seal jooke tegi. Ajasime juttu ja ta tegi mulle taaskord kokteile. :)
Käisime ka vahetusperega ühes Itaalia restoranis Bon Di's söömas koos Isabelli poisi ja Carl Sebastiani tüdrukuga. Päris palju nalja sai :) Ja muidugi oli ka söök väga maitsev!
Käisin ka Isabelli poisi vanaema juures juttu ajamas ja külastasin eelviimasel päeval teisi sõpru ka veel. Toimus ka lahkumispidu, kus olid kõik vajalikud inimesed. Alates kooli-, võrkpalli- ja jalkasõbrannadest lõpetades meeste jalkavõistkonna ja nende mänedžeriga. It was fun!
Ma unustasin üpriski ära, mis tunne on Eestis elada. Hakkasin seda endale väga jubedana ette kujutama... Kuigi nüüd ma näen, et pole ta nii hull midagi! Veidi harjumatu oli alguses eesti keeles rääkida, aga see läks ruttu üle.

OH GUYS!! Mu tagasituleku-üllatus-pidu oli vinge!! Lav juuu ! Poleks te muusikat käima jätnud, oleksite mind alasti näinud.. :D

Üldkokkuvõttes jäin oma vahetusaastaga väga rahule! Mitte, et kõik oleks olnud nii, nagu ma oleksin tahtnud, vaid asi oli kogemuses. Ma nägin maailma! Ma tegin vigu, õppisin neist. Sain saksa keele selgeks. Sain endale unustamatud sõbrad, keda ma juba väga igatsen. Mul on juba päris palju postkaarte neilt ja kolm jalka kutti peaksid mulle veebruaris küllagi tulema! Wanna see them! :)

Otsus vahetusaastale minna oli parim otsus mu elus!