Täna oli meil klassiga matkapäev vöinoh, see ei olnud just matk. Me käisime umbes taolises kohas nagu otepää seikluspark, aga see ei olnud puude vahel, vaid lihtsalt mingiste palkide otsas, aga see-eest oli see poole hullem :D Mul oli seal üleval paar korda väike äpardus. Nimelt ei ulatunud ma köisi lahti vötma.. :$ ja siis tuli see naine, kes seal töötas ja aitas mind :D kaks korda :D ja löpus, kui alla tagasi tulime, siis tömmati meid ükshaaval üles ja siis lasti järsult lahti ja siis lendasime nii umbes 8 meetri körguselt lihtsalt alla :D

Ma hakkasin nüüd mötlema, et ma kirjutan ainult sellest, mis siin toimub. Peaksin tegelikult ka vist kirjutama sellest, mis mu peas toimub.
Igatahes vöin kohe alguses ära öelda, et ei ole just eriti lihtne olla 2000 km kodust eemal, eemal perest, söpradest, tuttavatest, rääkida vööras keeles, öppida vööras keeles, olla täiesti üleni uues keskkonnas. Ma vahest mötlen, et miks ma seda ikkagi tegin, aga siis mulle ikkagi meenub, et just igaühel ei ole sellist vöimalust elada ja öppida välismaal :) Siis läheb mul jälle tuju paremaks :)
Mulle on jöudnud ka kohale, et see on tegelikult väga suur samm mu elus. Ma olen siiski ju tegelikult alles 16 ja juba suhteliselt oma elu peal.
Mul peas tegelikult üldse praegu suht suur segadus :D Aga alla ma ei anna,  eesti mainet tuleb ju ülal hoida :)

igatahes, pühapäeval on mul taaskord vörkpalli mäng ja siis järgmisel nädalal ka veel, siin on koguaeg nädalavahetustel mängud :) ja väga tihti :) ja see on muidugi tore :D ja mu vöistkonnas mängib üks tüdruk, kes oli pool aastat ameerikas, ta möistab mind väga hästi :) vägagiii :)
aga ma magama, homme kooli ju :D
tsauka :)